Kes me oleme?
Kogudus on inimeste kogum, kes usuvad Jumalat ning kes käivad omavahel tihedalt läbi, et koos palvetada, õppida Jumalat paremini tundma, üksteist julgustada ning jagada välja Jumala armastust kogukonnale, kelle keskel elatakse.
Kogudust võrreldakse tihti ka perekonnaga – sinna kuuluvad nii lapsed, noored kui täiskasvanud ning igaühel on koguduses oma koht, ülesanded ja roll.
Inimeste lood
Margiti lugu
Ma olen kasvanud vallaslapsena – ilma isata ja kuni kooliealiseni ka emata. Väikse lapsena elasin vanaisa ja vanatädiga. Jumala kartust õpetas mulle just vanatädi, kuid siiski elasin oma elu ikkagi oma tarkusest ja rumalusest. Otsisin armastust ja mõistmist inimestest, tihti sain pettumuse ja kuritarvitamise ohvriks. See kõik tõi mu ellu palju ebakindlust, hirmu, isegi enesetapu mõtteid.
Kui olin 19-aastane, siis tuli minu ellu mees, kellega tundsin end turvaliselt. Ta on pärit usklikust perest, kuid ise ei olnud usklik. Meile sündisd kaksikud tütred, alles siis abiellusime. Hiljem sündis meile ka poeg. Proovisin oma lastele anda kogu armastuse, mis mul oli, kaitsta neid kõige kurja eest. Samas teades, et inimlikult on see küll võimatu! Kahjuks oli mu abikaasa liiga suur sõber alkoholiga. Abikaasa alkoholileebus hakkas mind temast eemale tõukama. Tundsin end taas petetu ja hüljatuna.
1992. aasta 1. jaanuaril olin oma elus hingeliselt täielikult madalseisus. Meile tulid külla usklikud, kes palvetasid minu ja mu pere pärast. Olin väga üleolev, kuid just siis sain esimest korda Jumala ilmutuse osaliseks. Ta võttis minu õlgade ümbert kinni ning ütles, et Ta armastab mind! Mõtlesin, et olen hulluks läinud, ometi oli see reaalne! Kuid ma ei võtnud Jeesust oma ellu siis vastu, kartes erineda oma perest. Muutus see siis, kui ma olin taas ummikus. Ma õppisin Meie Isa palve selgeks ja alles 11 aastat hiljem otsustasin Kristust järgida. Olin siis 42.aastane. 2004. aasta suvel sain ristitud ja kogudusse õnnistatud.
Nüüd ma tean, kes ma olen Jumala silmis – olen Tema silmatera. Saan jagada kõike, mida Jeesus on mulle kinkinud teiste kaasteelistega. Jeesus muudab meid ja inimesi meie ümber, kui me hakkame neid armastama Temalt lähtuva armastusega. Elu koos Jumalaga on imeline ja eesmärgistatud. Tunnen, et minu osa on teha eestpalveid, olla abiks abivajajatele ning kuulekas Jumala tahtele.
Sellepärast loodavad sinu peale need, kes tunnevad su nime; sest sa ei ole hüljanud neid, kes otsivad sind, Issand! Psalm 9:11
Margit
Eediku lugu
Minu lapsepõlvekodu oli Kohilas. Meie peres oli kolm last, vanem vend, õde ja mina. Ema ja isa ei olnud usklikud. Olime tavaline perekond ja elasime niisamuti nagu kõik teised, kellega suhtlesime.
Seejärel läks lahti elukarusell: ema surm, lastekodu, lapseohtu nooruki vaprusteod, vangla, vabanemine, abiellumine, lahutus ja uuesti abiellumine. Elasin kuidas oskasin. Oli pere, käisin tööl, pidasin pidusid ja suveti puhkasin Krimmis. Vahel oli elu päris lõbus, vahel päris jama. Miski otsekui ängistas. Midagi oli puudu. Võib-olla see midagi oli lausa minu kõrval, kuid ma ei saanud aru.
Aeg läks edasi. Olin oma eluga libisenud järjest enam allamäge. Rohkemat on raske isegi ette kujutada. Saatan oli saanud täieliku võimu minu elu üle. Probleemid alkoholiga ja neid aina tuli ja tuli juurde. Ma ei suutnud öelda ei. Töökoht rippus õhus, tervis oli läbi ja võlad kaelas. Süüa ei saanud, sest käed värisesid nii tugevasti. Liikumisega oli raskusi, vaevaliselt lohistasin ennast edasi. Sõnu seadsin raskustega. Kodus puudus mõistmine. Keegi ei saanud aru, miks ma joon. Olin täielikus masenduses ja ei teadnud, mida oma eluga peale hakata. Istusin Kapa männikus, laenatud raha eest ostetud õllepudel käes. Olin kaotanud kõik lootused, et suudan oma eluga midagi tarka ette võtta. Korraga ilmus sinna üks üks tore ja armas tüdruk nagu inglike – Moonika. Ta astus minu juurde vaatamata minu seisundile ja välimusele. Ta soovitas mu minna baptistikoguduse palvemajja, sest ta nägi, et mul on probleemid. Ma läksin.
Esimene minek oli vaevaline, kuid kohale ma jõudsin. Käisin seal korduvalt jälle ja jälle. Kõik, mis seal toimus ei jõudnud kohe minuni. Kuid ma oli leidnud koha, kus mul oli hea olla. Mind valdas rahu ja ikka ja jälle tahtsin ma palvelasse minna.
Andsin oma elu Jumalale ja sain ristitud. See oli omamoodi suur elamus mu elus. Midagi kordumatut, millest mul enam tagasiteed ei ole. Tunnetasin hetkega, et olen uus! Olen täiesti teine inimene. Süda hüppas rõõmust. Teadsin kindlalt, et nüüd sain endale elu, mida olen otsinud. Elu, mis on koguaeg olnud minu kõrval. Ma ei olnud ainult leidnud seda teed üles, kuhu pöörata.
Liitusin kogudusega. See oli otsekui astumine perekonda, mille järgi igatsesin ja kellega koos on mul hea olla. Lihtsalt hea olla!
Jeesus on Päästja!
Eedik
Lea lugu
Ma olen ema ühele tütrele, vanaema neljale poisile ja vanavanaema ühele väikesele tüdrukule. Olen juba viisteist aastat käinud koos Jumalaga. Mind ristiti aastal 2002 ja sellest ajast peale olen ma Kohila Baptistikoguduse liige.
Olen tänulik ka oma pere eest, sest ka siin valitseb Jumala arm. Kuigi tahaks, et paljud asjad võiksid olla teisiti, aga tean, et Jumal ei jää iialgi hiljaks.
Minu elus on olnud väga palju keerukaid olukordi ja halbu valikuid enne seda, kui Jumal minu ellu tuli ning tasapisi ja suure kannatalikusega kõik muutis. Oma esimese palve palvetasin surnuaias vanaema haual. Vanaema oli usklik inimene. Seal palvetades saabus südamesse mingi eriline selgus. Oma patuse palve palvetasin oma täditütre Katriniga.
Kui ma olin alles noor kristlane, siis päris pikka aega sain igasuguseid mõtteid südamesse, osa neist ka luulevormis. Jumalaga koos on põnev avastada iga uut päeva. Raskeid ja väga raskeid päevi on olnud ka jumalalapsena, aga teadmine, et Jumal ei jäta mind üksinda ja ma võin teda usaldada ka raskustes, millest tuleb läbi minna. Aga ma ei pea minema neist läbi minema üksinda, vaid koos Jumala ja teiste kristlastega.
Ma armastan oma kogudust, see on perekond, kus on erinevate huvidega ja igas vanuses inimesi. Me oleme nagu õed ja vennad, me toetame üksteist olles nii erinevad, aga ometi ühe Jumala lapsed. Me oleme igal reedel juba kaheksa aastat käinud koos koduses palvegrupis.
Kui Jumal andis mulle võimaluse vahetada töökohta, siis ma punnisin kuus aastat vastu sellele. Mulle meeldis mu töö, mida ma tegin ja ma ei tahtnud minna tööle, millest mul polnud mingit aimu. Mul ei olnud mingeid kokkupuuteid ega kogemusi abivajajate aitamisel. Lõpuks, kui Jumal mulle mitmeid kordi meelde tuletas, siis ma alistusin. See kuidas ma Hageri Hooldekodusse tööle läksin oli ka ebatavaline. Nii, kuidas mina sinna läksin tavaliselt ei minda. Aga see oli Jumala plaan. Mul oli alguse isegi tööle minnes kolmel korral teepeal ees takistused – suur koer, aga seegi kadus kuhugile. Algul mind väga haletseti, et kuidas sa ikka sellise töövahetuse võisid teha. See on ju nii erinev sinu tööst lillepoes ja see on väga raske töö. Ise mõtlesin küll, et olen ikka tubli küll, et teen tööd, mis ei ole nii roosiline. Jumala vaim aga andis mulle arusaamise, et olen seal tööl selleks, et mul endal on vaja kasvada ja saada inimesena paremaks. Olen ääretult tänulik, et isegi mind kasvatatakse veel selles eas.
Jumala plaan oli minu mina muuta. Kui palju on imelisi asju sündinud minu silme all. Olen näinud palju palvevastuseid, muudetud inimesi, kes on leidnud rahu. Olen saanud lugeda paljudele Piiblit ja koos nendega palvetada veel enne, kui nad siit ilmast on lahkunud ja näinud, kuidas inimesed lähevad rahuga südames. Jumal on hea.
Minu esimene luuletus:
Hing kinni jääb – ma silmad sulen,
kui suur on arm, mis Isalt tuleb.
Ei suuda mõõta selle armu suurust.
Kõik andnud ta, et meil poleks iial puudust.
Kui mõistaks otsida vaid tema palet ja suust ei kostuks ülbust ega valet.
Ei tea oma päevi, ei tea oma kuid – seda teab vaid Isa, kes loonud on kõik.
Oled kallis – oled kallimast kallim!
Seda kindlalt tea ja ole valmis.
Väljas olla võib lund, kui tuleb su tund.
Väljas olla võib suvi, kui su hing nagu tuvi, lahkub su maise ihu seest.
Lea
Lii lugu
Minu lugu Jumalaga sai alguse kui, me kolisime Kohilasse. Ma ei käinud veel kooliski, kui leidsin endale siin uusi sõpru, kes käisid pühapäevakoolis. Nad kutsusid mindki sinna kaasa. Minu pere ei olnud kunagi kirikus käinud ja meie kodus ei räägitud ka kunagi Jumalast. Mulle tegelikult väga meeldis pühapäevakoolis ja ma hakkasingi seal käima. Meil olid väga toredad lastelaagrid. Varsti tegin ka oma otsuse järgida Jeesust. Kui suuremaks sain, siis oli loomulik hakata käima noorteõhtutel ja koguduses.
Mul on olnud ka aegu, mil jäin kogudusest pisut eemale, sest hakkasin rohkem suhtlema nendega, kes Jumalat ei tundnud. Vahel oli päris keeruline olla nagu kahe maailma vahel, et natuke kristlane ja natuke mitte, sest kiusatusi on maailmas palju. Tänu Jumalale, et ta mind hoidis ja ma taas koguduse keskel olen. Kogudusse tagasi tulin, kuna tundsin, et see on minu elu osa ja ma ei saagi teisiti elada ega tahagi – ma vajan Jumalat ja oma kogudust.
Täna võin ma kindla veendumusega öelda, et ei kujuta oma elu ette ilma Jumalata. Tema on see, kellele saan erinevates olukordades loota ja toetuda ning abi paluda. Aga mitte ainult, Temaga koos elades võin kogeda oma elus imelisi asju.
Vahel lähevad millegipärast suhted inimeste vahel pingeliseks. Aga neis olukordades olen ma Jumalalt abi palunud. Üks eredamaid palvevastuseid on seotud ühe inimesega, kes oli karm ja nõudlik ja vahel isegi ülekohtune teiste suhtes. Ühel hetkel jõudis ka kord minuni. Ma olin isegi valmis oma töökohast loobuma, kuid otsustasin selle inimesega veel rääkida, et aru saada, kui keeruliseks on konflikt kujunenud. Loomulikult ma palvetasin kujunenud olukorra pärast, see oli üks raskemaid hetki mu elus. Usaldasin olukorra Jumala kätte ja läksin rääkima selle inimesega. See, milliseks see vestlus kujunes, oli uskumatu! Tema küsimus minule oli, et mida tema saab teisiti teha, et minul oleks parem. Ma olin rabatud! Mu sõbrad, kes sellest hiljem kuulsid, ei suutnud oma kõrvu uskuda. Sellest päevast alates olen selle inimesega väga hästi läbi saanud. Jumal tegutseb igas meie elu olukorras – olgu see siis tööl, koolis või sõprade seltsis.
Minu jaoks on oluline olla osaduses Jumalaga ja kogudusega. Pühapäevasel jumalateenistusel käimine pole lihtsalt kohustus, vaid hetk, mil saan koos teistega Jumalale tänu tuua, kuulata üksteise tunnistusi sellest, mida Jumal kellegi elus on teinud ja jätkuvalt teeb. Kõik need lood aitavad üksteist rohkem mõista ja Jumalat rohkem tundma õppida.
Koguduses aitan kaasa erinevates tööharudes, nii kuidas oskan. Mulle on südamelähedane muusika ja kodugrupp. Laulda on mulle alati väga meeldinud, kuid laulmine Jumalale on hoopis midagi enamat. Olen tänulik, et saan selle anniga Jumalat ja oma kaasteelisi teenida. Kodugrupp on minu üks palvevastusest Jumalalt! Ma otsisin aastaid omale kohta/gruppi, kus saaks väiksema sõpruskonnaga olla ühises osaduses, et koos Piiblit uurida, palvetada, jagada rõõme ja muresid. Jumal täitis selle südameigatsuse. Need kokkusaamised on alati väga põnevad ja hea on olla koos sõpradega.
Aastal 2005 mind ristiti ja siis liitusin ka kogudusega. Ma olen õnnelikus abielus ja mul on väike tütar.
Lii
Ajalugu
Alates 5.maist 2024 on Kohila koguduse pastoriks Erki Tamm. Pildil koos abikaasa Riinaga.
2017. aasta suvel valiti koguduse pastoriks Siilas Kask.
2009. aastal tähistati Kohila koguduses 100. juubelit. Meeles peeti koguduse “sambaid” – üle 50 aasta koguduse liikmeks olnuid. Külalisjutlustajaks oli kutsutud
1993. aasta sügisel valis Kohila kogudus oma karjaseks koguduse esimese pastori Priidik Prooso
tütretütrepoja Viljar Lihti. Ta teenis kogudust pastorina kokku 25 aastat.
1984. aastal sai koguduse uueks pastoriks Helari Puu ning oli seda kuni 1993. aastani. Tema pastoriks olemise ajal elas Kohila kogudus läbi suure tõusu, sest sellesse aega langes ka Eesti taasiseseisvumine ja uus ärkamisaeg.
astal 1941 valiti koguduse pastoriks Kaljo Raid (sündinud 11.detsembril 1918 Viljandis, surnud 29. juulil 1995 Tartus), kes oli äsja lõpetanud Eesti Baptisti Usuteaduse Seminari.
Tema üheks unistuseks oli, et ta tahtis elada suure maantee ääres ja olla inimeste sõber, mis teostus. Teda meenutavad hea sõnaga kõik ta kaasaegsed ning mälestuseks Kaljo Raidile, kes teenis Kohila kogudust üle 40 aasta on Kohila koguduse aias avatud tema pink.
Koguduse kasvades jäid Siimu talu toad kitsaks, mistõttu kogudus otsustas 1922. aastal ehitada palvemaja Kohila alevisse raudteejaama juurde.
oguduse juurde asutati pühapäevakool, kus lastele anti esimesed teadmised ristiusu põhitõdedest. Esimesteks pühapäevakooli õpetajateks olid Alma Kallis (neiupõlvenimi Prooso, 1899-1962), Eduard Uudam (1891-1963), Anna-Marie Prooso, Hilda-Elisabeth Rets (neiupõlvenimi Reinsaar, sünd 1910), Magdaleena-Rosalie Aabram (1905-1982) jt.
1909. aastal registreeriti kogudus ametlikult iseseisvaks Kohila Baptistikoguduseks ning Priidik Prooso kinnitati selle vaimulikuks juhatajaks
ohila koguduse tekkimise eelduseks said 1905. aasta revolutsiooni sündmused. Karistussalgad olid Kohila vallamaja juurde kokku toonud ümberkaudseid ülestõusust osavõtjaid, aga ka neid, keda oli siia toodud valesüüdistuse tõttu. Kasakapealiku ja parunite otsusega anti vallamajas meestele ihunuhtlust. Keppidega läbipekstud mehed lamasid vallamaja põrandal, oigasid ja hüüdsid Jumala poole. Seda vaatepilti näinud noor taluperemees Priidik Prooso (1877-1952) oli vapustatud. Ta läks Kapa männikusse, langes põlvili ja palus: “Jumal, päästa mu sõbrad!” Siis otsis ta sidet usklikega Tallinnas.
Alguses hakati koosolekuid pidama Kurtna küla Kopli talus, kuid peagi alustas Priidik Prooso koosolekute pidamisega Kohila lähedal asuvas Siimu talus. 1906. aasta nelipühade paiku ristiti esimesed usklikuks saanud inimesed. Asutati kogudus, noor Priidik Prooso valiti kogudusevanemaks. Esimesteks Jumala Sõna kuulutajateks olid Johannes Neufeldt, Otto Kasemets ja Hans Krabi. Viimati nimetatu mõju Kohila kogudusele tema algaastatel oli eriti suur. 1906. aasta lõpuks tõusis usklike hulk kahekümne üheni, ja seda hoolimata sellest, et tsaarivõimud takistasid korduvalt koosolekute pidamist. Koosolekuid peeti siis vabas looduses, metsades ja küünides.
Usu küsimused
Piibel ehk Jumala sõna on Jumala poolt antud sõnum kogu inimkonnale. See on kirja pandud inimeste poolt Jumala Püha Vaimu juhtimise läbi. Piibel on kristlase uskumuste ja elu aluseks.
Kristlaseks saamine tähendab seda, et inimene teeb valiku uskuda Jumalat, palub Jumalalt oma patud andeks, tunnistab Jeesust Kristust oma isikliku päästjana ning ta saab ristitud. Ristimise loomuliku jätkuna toimub ka kogudusega ühinemine.
Jeesus Kristus on Jumala Poeg (Jumala Kolmainsuse üks võrdne osapool lisaks Isale ja Pühale Vaimule), kes saadeti meie maailma inimese kujul ligikaudu 2000 aastat tagasi. Ta elas veatut elu ning andis ennast täiusliku ohvrina kogu inimkonna eksimuste eest, et kõik, kes temasse usuvad võiksid olla õigeks mõistetud ja suhtes Jumalaga. Selle lepingu märgiks suri ta ristil ning tõusis kolm päeva hiljem surnuist üles, demonstreerides sellega oma jumalikkust ning võimu patu ja surma üle. Pärast seda lahkus ta maa pealt tagasi taevasse, kus ta valitseb kogu loodu kuningana.
Maailmas ei ole elanud mitte ühtegi inimest, kes poleks iial teinud ühtegi eksimust. See tähendab, et oma eksimuste tõttu oleme me lahutatud täiuslikust Jumalast ning et olla tema ees õigeks mõistetud, vajame, et keegi maksaks kinni meie eksimuste hinna. Ainus, kes seda teha saab, on Jeesus Kristus, kes andis oma täiusliku elu selleks, et igaüks võiks saada päästetud. Kuigi see pääste on tasuta kingitus Jumalalt, siis peame me tegema teadliku otsuse selle vastu võtmiseks. See otsus on lahutamatult seotud ka sooviga tunnistada Jeesust oma elu kuningana. Päästetud saamine on kõige parem ja olulisem otsus, mida inimene oma elus teha saab. Loe rohkem selle otsuse tegemise kohta siit: päästetud saamine.
Kui me teeme otsuse usaldada Jeesust enda päästja ja kuningana, siis sel momendil oleme me õigeks mõistetud Jumala ees ning tema Püha Vaim tuleb meie sisse elama. Jeesus andis meile selle otsuse väljendamiseks ristimise kui sümboli, mis ei ole tingimus päästetud saamiseks, vaid selle lahutamatu osa avaliku usutunnistusena.
Tihti arvavad inimesed, et kristlusega kaasneb reeglite kogum, kuid tegelikult on asi lihtne. Jeesus ütles, et kogu seadus on võetav kokku kahes käsus – armastada oma Jumalat kogu oma südame, mõistuse, hinge ja jõuga ning armastada inimesi enda kõrval nagu iseennast. Kui me kedagi armastame, siis me tahame talle parimat. Samuti armastab Jumal meid ja tahab ka meile parimat ning selleks on tal inimeste jaoks plaan, mis vahel võib tunduda raske, kuid mida järgides võime olla õnnelikud. Kui me sellest plaanist kõrvale kaldume, siis ei armasta Jumal meid seetõttu vähem, ent kui meie Jumalat tõeliselt armastame, siis anname omalt poolt parima, et seda plaani ellu viia. Usk Jeesusesse annab meie elule selge eesmärgi, lootuse ja tõe aluse, millele toetudes igal päeval parimaid otsuseid teha.
Me usume, et kuigi maine elu saab kõikide inimeste jaoks ühel hetkel otsa, on Jumal loonud meid igavese elu jaoks. Pärast maist elu mõistab Jumal kohut kõikide inimeste üle ning sellest hinnangust sõltub, kas me veedame oma igaviku õnnelikult koos Jumalaga või õnnetult lahus Jumalast igaveses hukatuses. Lõplik kohtumõistja meie elude üle on Jeesus, kuid tema enda tõotustele tuginedes teame, et kui me oleme siin maises elus teda oma päästjaks ja kuningaks tunnistanud, siis ootab meid ees ka terve igavik koos temaga.
Kogudus on inimeste kogum, kes usuvad Jumalat ning kes käivad omavahel tihedalt läbi, et koos palvetada, õppida Jumalat paremini tundma, üksteist julgustada ning jagada välja Jumala armastust kogukonnale, kelle keskel elatakse. Kogudust võrreldakse tihti ka perekonnaga – sinna kuuluvad nii lapsed, noored kui täiskasvanud ning igaühel on koguduses oma koht, ülesanded ja roll.
Baptism on evangeelne protestantlik liikumine, mille nimetus pärineb kreekakeelsest sõnast, mis tähendab vette kastmist. See viitab sellele, et baptistlikes kogudustes ristitakse täiskasvanuid mitte lapsi, kuna täiskasvanuna ristides on tegemist inimese enda teadliku valikuga uskuda Jumalat ja Jeesust Kristust. Baptistide usulises praktikas on olulisel kohal inimese isiklik suhe Jumalaga läbi Piibli lugemise ja palve ning kiriku ja riigi lahushoitus.
Põhjuseid, miks maailmas on nii palju erinevaid konfessioone, on erinevaid. Üheks on see, et inimesed üle maailma on väga erinevate kultuuriliste taustade aga ka isiklike omapäradega. Ühtede lähenemine elule on analüütiline ja korrapärane, teistel rohkem loominguline ja emotsionaalne. Ühed väärtustavad rohkem omaette mõtisklemist, teised sotsiaalsust ja kogukondlikkust. Kuigi vormides ja väljenduslaadides võivad kogudustes olla suured erinevused, siis kristluse seisukohalt on need erimeelsused teisejärgulised. Kõiki kristlikke kogudusi maailmas ühendab:
- usk Jumalasse (Isasse, Poega ja Püha Vaimu)
- usk sellesse, et kõik inimesed on patused ja vajavad Jumala päästvat armu
- usk sellesse, et Jeesuse kaudu võime me saada uue ja igavese elu
- usk Piibli autoriteetsusesse