Pastor Kaljo Raid

Aastal 1941 valiti koguduse pastoriks Kaljo Raid (sündinud 11.detsembril 1918 Viljandis, surnud 29. juulil 1995 Tartus), kes oli äsja lõpetanud Eesti Baptisti Usuteaduse Seminari.

Tema üheks unistuseks oli, et ta tahtis elada suure maantee ääres ja olla inimeste sõber, mis teostus. Teda meenutavad hea sõnaga kõik ta kaasaegsed ning mälestuseks Kaljo Raidile, kes teenis Kohila kogudust üle 40 aasta on Kohila koguduse aias avatud tema pink. Vaata pingi avamist augustis 2013 SIIT

Viljar Liht, tema mantlipärija meenutab: “Kaljo Raid oli väga mitmekülgne ja andekas mees. Ta oli jutlustaja, solist, kirjamees, ta joonistas väga hästi, küpsetas häid kooke. …

Kaljo Raid tõi oma elu täielikult ohvriks Jumala riigile ja Kohila kogudusele. Ta oli oma pühendumise ja armastusega eeskujuks. Meile, tolle aja noortele, oli tohutult oluline, kuidas ta oskas meid innustada. Eks me tegime asju natuke teistmoodi kui varem tehti, aga ta toetas meid alati” (Kuulutaja, detsember 2008).

Kaljo abikaasa Aariga 1970. aastatel.

Väljavõte Kohila kogudus 100 filmist: “Kaljo Raidi töö ustava karjasena kestis 43 aastat. Ta pühendas kogu oma elu paremad aastad koguduse teenimisele. Kohila rahva seas sai ta eelkõige tuntuks südamliku matusekõnelejana, kes mattis ka kogudusse mittekuulunud inimesi. See oli üheks põhjuseks, miks Kohila rahvas teda austas ja armastas.

Tema töö algusaastatel sai kristlaseks palju noori, mistõttu muutus sõjajärgne noortetöö aktiivseks.

1943. aastal asutati Kaljo Raidi eestvedamisel koguduse ajakiri “Ristivõitleja“, saades sellega esimeseks perioodikaväljaandeks, mis ilmus Kohilas.

Kaljo Raidi ajal toimus aktiivne evangeelne töö mitmel pool Kohila ümbruskonnas. Regulaarselt toimusid koosolekud Järlepas, Hagudis, Adilas, Maidlas ja Ääsmäel. Kuna oli sõjaaeg, olid peamisteks liiklusvahenditeks jalgrattad. Ka kaugemaid paiku nagu Pärnu, Haapsalu, Viljandi ja Tallinn külastati jalgratastel.

Tõnu R. Kallas on kirjutanud Kaljo elust raamatu Hingepagu: Romaan Kaljo Raidist (ilmunud 1998 kirjastuses Logos), mille tutvustus on järgmine: Hingepagu on jutustus 1918. aastal sündinud eesti mehest Kaljo Raidist, kes on paljude oma aja pöördeliste sündmuste tunnistaja, mis nii või teisiti mõjustavad tema tõekspidamisi ja kujunemist. Tema põlvkond pidi läbi minema mitmesugustest ajavooludest. Kahetsusväärselt suur osa Eesti rahvast oli sunnitud maapakku minema, nende hulgas ka Kaljo Raidi lähedasi sõpru. Kaljo jääb aga kodumaale – hoolimata sellest, et siin ootab ees hingeline maapagu. Ta jääb seisma, sest teisiti ta ei või. Ta teeb teadlikke valikuid, ta järgneb oma kutsumusele.

Veel Kaljost Kohila filmi vahendusel Kaljo Raid oli suurepärane karjane, evangelist ja organisaator. Samuti oli ta hea kõnemees ja laulja. Kaljo Raidi jutlused oli emotsionaalse ja intellektuaalse suunitlusega. Ta kuulus pikemat aega Eesti Evangeeliumi Kristlaste-Baptistide Koguduste Liidu juhatusse ja ordineerimiskomisjoni. Kaljo Raidi suur teene oli ka see, et Kohila kogudusel tekkisid vennalikud sidemed EELK Hageri kogudusega. Koos Hageri kirikuõpetajate Albert Soosaare ja Paul-Friedrich Saarega viidi Kohila kalmistul koos läbi ühiseid surnuaiapühi.

KGB-le ja kohalikele parteivõimudele aga Kaljo Raidi populaarsus ei meeldinud.

Tolleaegne ajaleht „Ühistöö“ kirjutab: “Kohila Baptistide presbüter Raid on ususkaaslaste hulgas tunnustatud hingekarjane. Ja piisab tõepoolest ainult ühe tema jutluse kuulamisest, et paljastada religiooni vaenulikkust kommunismiideedele, teadusele ja progressile. Muidugi oleks naiivne loota baptisti jutlustaja suust kinnitust ajaloolise materjalismi tõdedele rahvahulkade otsustavast mõjust ajalooratta pöörlemisele ja kommunismi paratamatust võidust. Raidile on müstika vajalik, et tulla lagedale uue dialektilise järeldusega: „Midagi ei ole püsivat siin maailmas, kus on kõik kõikuv ja kaduv, rajatud liivale. Ainult see, mis on rajatud Jumalale, jääb vankumatult püsima nagu kalju.„

Kogudus arenes ja kasvas hoolimata sõjajärgsest raskest ajast 150 liikmeni. Kasvav kogudus vajas palvela laiendamist. 1956. aastal ehitati palvelale juurde uus ots, kus paiknes rõdu ja riietehoid ja 1976. aastal ka vastavad majandusruumid. Laiendati ka poodiumi kooride töö tarvis. Pastor Kaljo Raidi ajal oli koguduses väga aktiivne muusikaelu. Töötasid sega-, mees-, nais-, pasuna- ja mandoliinikoor. Koorijuhtidena töötasid Ruben Reinvald, Viljo Liik, Mati Kook, Ants Soode, Maarika Kahar, Merike Lokuta ja Kaia Väljamäe. Peale nende töötas Kohila koguduses koorijuhina ka rohkem heliloojana tuntud Marje Sink, Tunne Kelami ja Kuldar Singi ema. Koguduse segakoor esitas üsna nõudlikke helitöid: Händeli oratoorium “Messias“, Haydni “Loomine“, Lepnurme “Lunastus Kristuses“, Kappeli “Kui kaua veel“ jm. Pianistina töötas Maimu Soots. Solistidena ja mitmesugustes ansamblites esinesid paljud andekad lauljad.

Noortebänd Kaljo Raidi ajal (vasakult Aarne Kant, Viljar Liht, Urmas Kant, Sulev Liht, Tarmo Kook).

Kaljo Raidi ajal oli ametlikult noorte- ja pühapäevakoolitöö keelatud, kuid salaja käidi siiski koos.

Tõnis Kant meenutab: “Eelmise sajandi 50ndatel aastatel olime üsna mitme noorega Kohila koguduse noortetöös osalejad. Olime 13- kuni 17aastased ja meie eriline rõõm ja osadus oli see, et võisime kaasa lüüa ka Kohila koguduses. Paljudes kohtades oli noortetöö keelatud nendel aegadel, küll Tallinnas ja muudes paikades, aga Kohilas oli kogudusevanemaks Kaljo Raid, kes töötas Kohila paberivabrikus. Ja ta oli heas kirjas kõigi valla- ja parteitegelaste poolt. Ja sellepärast võisime ka noortetööga alustada üsna vabalt. Ja paljud inimesed nii Tallinnast ja kui ka teistest paikadest tulid Vilivere tallu, mis on siin jõekäärus. Ja nendel aegadel oli see koht eriti kaunis sellepoolest, et inimesed said tulla ja oma Jumalale ülistust ning kiitust laulda.””

Kaljo Raidi jutlusteraamat “Jah, Issand” ilmus 2009. aastal Tartus ning anti välja ja koostati tütre Merike Uudami poolt.