Koguduse eellugu

Kohila koguduse tekkimise eelduseks said 1905. aasta revolutsiooni sündmused. Karistussalgad olid Kohila vallamaja juurde kokku toonud ümberkaudseid ülestõusust osavõtjaid, aga ka neid, keda oli siia toodud valesüüdistuse tõttu. Kasakapealiku ja parunite otsusega anti vallamajas meestele ihunuhtlust. Keppidega läbipekstud mehed lamasid vallamaja põrandal, oigasid ja hüüdsid Jumala poole. Seda vaatepilti näinud noor taluperemees Priidik Prooso (1877-1952) oli vapustatud. Ta läks Kapa männikusse, langes põlvili ja palus: “Jumal, päästa mu sõbrad!” Siis otsis ta sidet usklikega Tallinnas.

Alguses hakati koosolekuid pidama Kurtna küla Kopli talus, kuid peagi alustas Priidik Prooso koosolekute pidamisega Kohila lähedal asuvas Siimu talus. 1906. aasta nelipühade paiku ristiti esimesed usklikuks saanud inimesed. Asutati kogudus, noor Priidik Prooso valiti kogudusevanemaks. Esimesteks Jumala Sõna kuulutajateks olid Johannes Neufeldt, Otto Kasemets ja Hans Krabi. Viimati nimetatu mõju Kohila kogudusele tema algaastatel oli eriti suur. 1906. aasta lõpuks tõusis usklike hulk kahekümne üheni, ja seda hoolimata sellest, et tsaarivõimud takistasid korduvalt koosolekute pidamist. Koosolekuid peeti siis vabas looduses, metsades ja küünides.